“Viimane peatus”
Käes on keskpäev ja päike lausa sulatab asfaltteed. Mööda maanteed kõnnib punases t-särgis tüdruk. Ta vaatab korraks selja taha, et veenduda mõne auto tulemises, kuid seal pole ühtegi hingelist. Mõned minutid hiljem pöörab neiu uuesti ümber, kuid seekord saadab teda edu. Kauguses sõidab teokiirusel üks roheline veoauto. Neiu tõstab pöidla üles, ehk saab ta küüti. Kuigi tüdrukule on palju kordi öeldud, et võõraste autode peale ei tohi minna siis võtab ta seekord selle riski. Kogu see olukord oleks justkui mõnes Ameerika filmis, kus üksik hääletaja läheb suvalise veoauto peale ja enamasti on tagajärjed kohutavad.
Kuid see siiski juhtub. Veoauto jääb neiu juures seisma ja masin laseb korra auru välja. kõrvalistuja uks avaneb ja tuleb nähtavale üks kiilaspäine noormees ning vaatab neiule otsa. See murrab kül tüdruku eelnevad stereotüüpsed pildid veokijuhtidest. Kui tavaliselt oleme me näinud, et sellised mehed on krässus juustega, habetunud vanamehed, kes lõhnavad õlle järele, siis see mees on täitsa teistsugune.
“Tere päevast kena neiu, mis te praete siin?”
“Tere, kas teiega linna saaks?”
“See tee viibki linna, ega ma Lõuna Ameerikasse ei sõida.”
“Väga hea, palun viige mind Las Vegasesse.”
“Aga hüpake peale, ma viin teid ära, kuna mul on sinna minek.”
Tüdruk hüppab kabiini ja sulgeb ukse ning pikk teekond läheb Las Vegase suunas.
“Kui küsida tohib miks sa seal kuuma käes olid, sa võid nii ära põleda.”
“Käisin vanaemal külas ja tahtsin kuidagi linna tagasi saada, aga sellel teel palju autosid ei liigu.”
Tüdruk ja mees, kel nimeks Richard räägivad terve tee maast ja ilmas, kuni lõpuks jõutakse Las Vegase sildini. neiu palub et mees lubaks tal väljuda. Neiu avab turvavöö, kuid äkitselt haarab ta põuetaskust relva ja suunab toru Richardi suunas.
“Viimane peatus, Richard.” ja kostub lask.
*********
(Grete vaatenurk)
Kui hea on olla omas kodus, mitte mingis neetu külas. Mitte keegi ei käi siin sirbiga ring ja loodan et see jääbki nii. Kui olen end riidesse pannud, sammun mööda keerdtreppi alumisele korrusel, kus mu pere juba sööb.” Tere hommikust Grete, kuidas magasid?” Mu ema eemaldab laua tagant tooli. Ma ei taha, et mind koheldakse nagu mõnda printsessi. Ma ei taha olla mingi kuningakoja liige, ma tahan olla mina ise.
“Emps, ma saan selle tooli ise ka laua alt kätte.”
“Vabanda kullake, ole siis selline.” Samal ajal kostub esikus uksele koputus. Ahjaa, ma pole maininud, et meie pere elab nagu mõnes Mehhiko seebikas, kus kõik tööd teevad ära teenijad ja nii tuleb meie laua juurde uksehoidja.
“Tere hommikust. Ukse taga on keegi Andry ja ta otsib Gretet.” Ma jooksen laua tagant esikusse ning avan ukse, seal seisab mu armsam.
“Tere hommikust must roos, kas sa õue tuled?”
“Milles küs, muidugi ma tulen.”
Ma teatan emale ja isale lahkumisest. Kuigi mu vanematele ei meeldi, et ma Andryga suhtlen, aga mul on nende arvamusest täiega poogen. Minu elu, ma tean ise mis ma oma eluga teen. Kuigi mu isa on mulle pidevalt korrutanud, et niikaua kuni ma käin koolis ja elan nende katuse all, pean tegema mida vanemad käsivad, aga ükspäev ma kaon nende elust ja hakkan koos Andryga elama. Me väljume uksest ja esimesena näen hoovi peal mootorratast. Ma satun täielikku eufooriasse,et ei tea mis annaks ära, et saada endale ka motikas. Ma unistan et ühel päeval oleks ka mu selline riistapuu olemas.
*******
On varahommik ja politsei on järjekordse ala kollase lindiga ümber piiranud, et niisama huvilised ei saaks uudistama tulla. Ramirez laseb Caspheril ja ta partneri lindi alt läbi. ning patoloog on seal juba ootamas.
“Tere varahommikut, teie ees on järjekordne ohver, kelleks on Anna Alevash.. Tüdrukut on 8 korda rindu pussitatud ja kõige lõpuks kõri läbi lõigatud, kuid see kord on meile mõrvarelv jätnud. Ma ei tahaks palju lootust anda, et seal sõrmejälgi leiate. Ma arvan et….. “
“Kuulge teie tehke oma tööd, mitte ärge arvake.” Teatab Caspheri partner mürgiselt.
“Kas teile ei tundu, et nende jõhkrate mõrvade taga on üks ja seesama isik. Hernehirmutis tegutseb endiselt, aga keegi jäljendab teda. Ma tean, et te saite justkui peamise kurikaela kätte, aga ta otsustas end ära uputada, kuid siiski on keegi kellel on sama käekiri nagu Richerd Cornil.”
“Aga Richard Corn maksis kätte neile kes ta Peachesteri alevikust välja kihutasid ja enamasti olid ohvriteks perekonnaliikmed. Nüüd kui Richard on surnud, peaks olema asjad lõppenud või keegi kopeerib Richardit?”
“Seal eemal seisab üks naine, ma lähen räägin temaga, ehk oskab ta midagi öelda.” Caspher läheb punases mantlis naise poole. Tema partner jääb veel tõendeid koguma.
“Tere hommikust, mina olen Caspher Plee, ma olen politseist. Palun rääkige kuidas te Anna leidsite.”
*********
Ma poleks kunagi uskunud, et ma siia tagasi tulen, sinna kust kogu meie lugu alguse sai, kuid seekord on minuga kaasas isa.
“Vot siit sai meie seiklus alguse.”
“Marce, miks sa mind siis pärapõrgusse tõid, mis ma sellest hurtsikust ikka vahin?” Samal ajal sõidab meie auto kõrvale pruun maastur, millest astub välja jahipüssiga mees.
“Hei, mis te siin teete, see on eravaldus!”
Me tuleme autost välja, kuid mees suunab kaheraudse meie suunas.
“Tere päevast. Ma otsin Villit. Kas Villi Cosner elab siin?”
“Mis te mu vanaisast tahate?”
Nüüd saab mulle selgeks, tema lapselaps tuli siia valdusi üle võtma.
“Mõned kuud tagasi peatusime teie vanaisa juures, aga asjad läksid käest ära ja ta põgenes, kuid ta saadi kätte. Ma mõtlesin et tulen talle külla ja küsin kuidas tal läheb.”
“Ah, need olete teie, aga Villi rääkis, et teid oli kolm, üks tüdruk ja poiss, kel silmaalused mustad nagu pandakarul, kus nad siis on?”
“Grete ja Andry on omas kodus, aga kas me saaks Villiga rääkida?”
“Kahjuks ei saa, ta on siin mulla all.”
Esimene mõte mis mulle pähe kargas, et lapselaps lõi oma vanaisa maha ja mattis maha, aga miks ta oleks pidanud seda tegema?
“Mis Villiga juhtus?”
“Villi aeg sai otsa ja ma matsin ta oma abikaasa kõrvale, see oli tema viimane soov.”
Mul hakkavad pisarad voolama kui saan teada, et meie sõpra ei ole enam.
“Mul on kahju teie vanaisa surma puhul. Tunnen teile sügavalt kaasa.”
Mis veel kummalisem. Miks Villi ei rääkinud oma abikaasast. Me istume tagasi autosse ja sõidame rongijaama ja sealt edasi linna. Puhka rahus meie kallis Villi.
tulelovi 