SAHTEL
10. ptk
Võlupeegel
Paul Priffin on end Herckwoodis kenasti sisse seadnud. Pereema valmistab köögis süüa, kui uksele kostub koputus.
Paul, ole hea vaata kes seal on mul on siin veidi tegemist!”
Paul viskab ajalehe käest ning läheb esikusse ust avama.
“Tere päevast, mina olen Pauline Ezword, kas ma saaksin teie tütart paluda?”
“Tere proua Ezword. Minu tütar on hetkel koolis, kas ma saan temale midagi edasi ütelda.
“Mul on seda väga kahju öelda, aga teie tütart ei ole koolis. Mina olen ta matemaatika õpetaja ning teie tütart ei ole kooli jõudnud, ma mõtlesin et ta on kodus.”
Mis mõttes ta ei ole koolis, aga kus ta siis on?” Ehmununa jookseb ka ukselävele pereema.
“Kus mu tütar on?”
“Ma nägin teie tütart.” ütleb üks sinises pluusis poisike.
“Kõik pöörduvad selle poisi suunas.
“Kuhu ta läks, kuhu suunas?”
“Mina nägin et ta läks Pinewoodi.”
“Oh jummel kül. Ma teatan koheselt politsei Eswald Borderile.” õpetaja läheb jooksuga politseimaja suunas.
*******
Carolin on oma toas ja loeb ühte raamatut. Samal ajal tuleb sinna Adam.
“Kas võib sisse astuda?”
“Ikka võib, kas Ameeliaga on kõik korras?”
“Temaga saab kõik korda, aga kuidas sul läheb. Me pole viimasel ajal nagu kohtunud, mis sa vahepeal teinud oled?”
“Seda mida sinagi, olen uurinud selle maja kohta. See on nüüd imelik, et erinevad artiklid hakkavad alles nüüd välja tulema. Ma leidsin ühe lõike, sellest kuidas Herckwoodist läks kaduma üks väike tüdruk. teatati kül politseisse, aga seda tüdrukut ei suudetud leida. Liiga palju on aega möödas ja juhtum on lõpetatud. Tüdruku vanemad surid teadmatusega, et nende last ei leitagi ja siiani on ta kadunud. Keegi ei usu, et enam üldse elus ongi.
Nadja istub sooja ahju ees ja jälgib põlevaid puid ning on mõttesse jäänud.
Sel hetkel tuleb köögi Valther, kes võtab ämbrist lonksu külma vett ja on suundumas oma tööruumi.
“Valther, täna möödub päris palju sellest kui Eliize kadus. Ma ei tea kas me teda veel kunagi näeme.”
“Nadja, ma arvan, et ühel päeval tuleb ta koju ja usun et me näeme veel teda.”
“See on väga imelik, kuidas saab väiksest külast nii väike laps kaduda, et keegi teda ei leia. Ütle miks?”
“Kallis naisukene, me peame lootma ja palvetama. Ma lähen koheselt preestri Jacoopi juurde ning palvetan meie kõigi eest.
Valther on jõudnud kiriku ette. Ukse ees on mingi pikk järjekord. Mees püüab kül ette uurima minna, aga üks tõre, habemega mees palub tal järjekorda minna.
“Mihaeel, kas sa võiks ütelda mis siin sünnib?” Valther läheb Mihaeeli selja taha.
“Kui ma vaid ise ka teaks, aga meile teatati ,et meid oodatakse kirikus, kuid isa kutsub meid ükshaaval.”
“See asi tundub veidike kahtlane.”
Samal ajal kui järjekord veidi edasi liigub kostub klaasiklirin ja aknast lendab välja süütepudel.
“Tuhat ja tuline, mis asi see veel on?” ehmub üks kollases rüüs vanem naisterahvas. Valther võtab kogu jõu kokku ja tormab kirikuukseni ja lööb selle lahti.
“Isa Jaacop, mida te ometi teete? Tulge sealt kantslist alla!”
“Kallis rahvas, mul ei ole sellest pääsu. Saatan sai mu endasse.” Jaacop sirutab käed laiali ja langeb kantslist alla ja prantsatab kontide ragisedes vastu maad.
“Kes see saatan on?” Palun öelge, kes ta on?” Valther püüab Jaacopit elus hoida.
“Hävitage see peegel. See on võlupeegel. Kuri hing sai mu sisse. Pinewoodi maja on neetud, seal asubki kurjajuur. Hävitage see võlupeegel.” kuid need olid Jaacopi viimased sõnad, enne kui ta taevariiki läks.
********
On teisipäevane pärastlõuna. Ameelia jalutab Pinewoodi metsas ringi, kui äkitselt ilmub puud tagant välja Viktoriaga sarnane tüdruk.
“Hei sina seal!”
“Kes sa oled ja mis sa must tahad?” Ameelia kiirendab sammu.
“See ei ole tähtis kes ma olen, vaid tähtis on see mida ma sulle rääkida tahan. Sa pead mu ära kuulama.” tüdruk jookseb Ameeliale järele.
“Kao minema, sa igavene kummitus.”
“Ma ei ole kummitus. Ma otsin oma õde, ehk sa tead kust ma ta leida võin?”
“Mis su õe nimi on?” Ameelia peatub tüdruku ees.
“Mu õe nimi on Eliiza Elktail.”
“Oot, kas sa oled suguluses Edkar Elktailiga?” See ei saa olla võimalik.
“Kahjuks on see võimalik. Edkar Elktail on mu vanaisa, aga me ei suhtle eriti.”
Ameelia istub ühe puupakule ja avab toidupaki.
“Edkar Elktail elab Herckwoodis. Kas sa oskad midagi selle Hercwoodi kohta midagi rääkida, mis koht see on ja mis seal toimub?”
“Kui sa aitad mu õe üles leida, siis ma luban, et ma räägin sulle mis koht see Herckwood on.”
“Olgu ma aitan sul ta leida. Kus sa teda viimati nägid, ehk läheks sinna?”
“Hmm viimati nägin teda Swallowfieldis, ehk lähme, sinna võib olla ta ootab mind seal.”
Ameelia ja tüdruk seavad sammud Swallowfield’i, mis on mõned kilomeetrid Pinewoodist idas.
*******
On natuke külmavõitu õhtupoolik. Adam ning Carolin seisavad verandal. taevas on värvunud punaseks ning eemal metsatukas paistab väike kuu.
“Tead mis Ameelia mulle täna rääkis?”
“Mida siis?”
“Ameelia kohtas ühte tüdrukut, kes nägi välja nagu Victoria, see tüdruk tahtis oma õde leida ja selleks läksid nad koos Swallowfield’ile.”
“Miks nad sinna läksid?”
“Ameelia arvas, et nad leiavad sealt kadunud tüdruku.”
“Kuradi loll ikka, see oli ettekääne millegiks. Me peame koheselt sinna minema ja Ameelia päästma.”
“Sinna on ju päris pikk maa ja varsti läheb pimedaks.”
Adam kustutab suitsukoni, tormab majja, võtab esikus olevast sahtlist taskulambi ning jookseb taaskord majast välja. Carolin tuiskab temale järgi.
Kell on saamas 5 õhtul Ameelia ei suuda kuidagi võõra tüdrukuga sammu pidada ja koperdab ühe kivi otsa ning lendab kõhuli maha.
“Ameelia, me peame ta leidma. Palun tõuse ja läheme edasi.”
“Ma ei suuda, me oleme mingi 10 kilomeetrit kõndinud, aga su õde ei ole siin.”
“Ära anna alla, me leiame ta, ma olen selles üsna kindel.”
“Olgu aitab mängust võõras, sa tõmbasid mu haneks, tegelikult mingit õde ei ole.”
“Mis mängust sa räägid, me peame ta leidma, ennem kui hilja.”
“Enam sa mind ei lollita. Ma tunnistan et langesin orki, tegelikult sa valetasid. Sina oledki see hukk mis mind ootab.”
“Oli kui nutikas sinust. Just mina olengi see hukk. Sa oleks pidanud seda silti jälgima, aga ei tema tahtis kangelast mängida.” võõras peatus ja võtab maski peast ära.
“See oledki sina, ma oleks pidanud teadma.” Ameelia põlvitab võõra ees.
“Aga kahjuks sa ei arvanud ära, et see mina olen.” Nüüd on aeg minna. Näed seda peeglit seal, läbi selle lahkume me siit jäädavalt.” Isik heidab pilgu põllul olevale nikerdatud peeglile.
“Sina oledki see röövel, kes röövis Edkari tütre. Ütle kus Eliize on?”
“Eliize on seal peeglis. Ta ei saa sealt enam välja ja varsti oled ka sina seal peeglis.”
“Kuradi nõid selline, miks sa teed seda?” Mida inimesed sulle teinud on?”
“Jah ma olen nõid ja nüüd nad maksavad selle eest mida nad mulle tegid. Nad ise olid süüdi ja nüüd saavad karistatud.”
“Lase Eliize vabaks. tema lähedased ootavad teda koju.”
“Mul on kahju, aga ma ei saa seda teha, kuid nüüd lähme.” võõras tirib Ameelia juustest ja koos liigutakse peegli suunas, aga samal ajal kostub lask õhku.
“Hei sina seal, lase mu sõber lahti või ma lasen.” võõras vaid naerab selle peale.
“Millal on ennem nõida tavaliselt relvast tapetud? Ameelia on minu järgmine ohver, mul on antud käsk ta viia teise dimensiooni.”
“Et sina oledki see hirmuvalitseja siin külas?”
“Mul on kahju Adam Penhold, aga Ameelial on aeg minna.” Isik võtab Ameelia käest kinni ja viskab ta läbi peegli. Adam proovib tulistada, kuid kuul teeb rikošeti ja tormab poisi suunas. Carolin hüppab ihukaitsjana ette ja saab kuuli rindu.
tulelovi 